Teismelised soovivad väljendada oma tundeid, kuid nende sisemaailm ja emotsioonid on sageli lukus ning pulbitsevad pinna all, kuni vihapurske või mõne muu ebatervisliku enese väljaelamisviisini. Nende arvamus psühholoogidest või teistest professionaalsetest aitajatest võib olla filmide ja popkultuuri mõjul kujunenud negatiivselt stereotüüpseks ning nad lihtsalt keelduvad spetsialistide juurde minemast.
Vastumeelsus rääkida täiskasvanutega, eemaldumine igasugusest verbaalsest küsitlemisest ning üldine täiskasvanute mõju ignoreerimine muudab väga paljud terapeutilised sekkumised, peale kunstiteraapia, noorte puhul üsna tulututeks. Sellega väitega nõustuvad paljud nende organisatsioonide professionaalid, kus kunstiteraapia on teenuste hulgas olemas.
Visuaalkunstiteraapia pakub tavalistele „rääkivatele teraapiatele“ alternatiivi. Teismelised tervitavad võimalust oma tunnetest pigem joonistada või installatsioone luua, kui neid sõnadesse panna. Kui kunstiterapeut palub luua kunstiteose, siis ta ei interpreteeri, hinda ega ürita kontrollida noore inimese loomisprotsessi.
